Rohepööre ettevõtluses. Restoran Lee juht Kristjan Peäske: leiva eest tuleb maksta, enne viskasime seda meeletutes kogustes prügikasti

„Meil ostetakse restoranis leiba, mujal mitte,“ lausus restoran Lee juht Kristjan Peäske tänasel Tallinna Ettevõtluspäeval. „Kõige väärtus kukub, mida sa annad tasuta. Justkui leib ei oleks midagi väärt. Enne viskasime laualt tagasi tulevat leiba ja saia meeletutes kogustes prügikasti. Kui inimene tellib ise, siis ta ei telli üle.“

Peäske sõnul oleme olukorras, kus inimkonnana on meil kaks valikut – kas muuta oma käitumismaneere või ei ole meil ettevõtlust ega mingeid muid asju ka.

Alexela Kontserdimaja juht Aivar Sirelpuu sõnul sõltub rohepöörde päästev roll sellest, kuidas me seda enda jaoks mõtestame. „Kui inimesed mõtlevad nii nagu me tahame, siis ma arvan, et jah ta aitab sektoril olla parem, olla jätkusuutlikum, olla maale parem ja olla kindlasti sammuke suure päästmise poole,“ rääkis ta. „Ma olen realistlik inimene ja usun, et ükski asi ei päästa iseenesest. Kõik algab peale tahtmisest muuta maailma.“

Kruiisilaevadele kaldateenuseid pakkuva DenEesti OÜ juht Ryan Jenkins märkis omalt poolt, et rohepöördel on võime turismi päästa, kuid seda vaid juhul, kui me läheneme asjale laiemalt. „Kui me vaatame kestlikku ja jätkusuutlikku turismi, siis see on laiem teema,“ märkis ta. „Turism müüb emotsiooni ja me teeme seda läbi pärandikasutuse – looduspärand ja kultuuripärand. Seda tuleb ka kaitsta. Kui see läbi turismi hävib, ei ole meil enam midagi müüa. On vaja mõttemaailma muutust.“

DenEesti OÜ esimene rohesertifikaat pärineb juba 10 aasta tagusest ajast ning Jenkinsi sõnul läks selle taotlemine kokku nende ettevõtte huvide ning põhimõtetega. „Sertifikaati taotlemine oli kahe poolne mõte – esiteks see kuidas äri aetakse, miks turismiga tegeleda, miks Eestit tutvustada välismaalastele ja eestlastele,“ selgitas ta. „Teisalt meie klientuur on rahvusvahelised reisifirmad, eriti kruiisialal. Neil oli aktsionäride surve seletada maailmale, et see on turismiliik, mis ei ole kahjulik. Taheti leida viis, kuidas oma klientidele ja aktsionäridele seletada, et turismi saab väga positiivse mõjuga esindada. Kui on kolmas osapool, kes ütleb, et sul on positiivne mõju, siis sa saad edasi rääkida päris asjadest.“

Asi pole äris, vaid missioonitundes

Päeske kinnitusel algas nende restoraniäri jaoks jätkusuutlikuse teekond 7-8 aastat tagasi. „Läbi jätkusuutlikkuse foorumi, seal igal aastal ehitasime me üles teatud süstemaatikat,“ lausus ta. „Meie jaoks oli loomulik, et näidata ära rohekäitumise head ja vead – mida me hästi teeme, mida mitte. Green Key sertifikaat tuli meile seetõttu kergelt, et paljuski juba olime sel teel.“

Ka Sirelpuu märkis, et Green Key sertifikaadi saamine ei olnud liialt keerukas. „Õhus oli tunda ühiskondlikku tellimust – otsiti erilisi kohti, mis kandsid keskkonnatemaatikaga sõnumit,“ rääkis ta. „Green key taotlus polnud keeruline, aga mis see meile annab? Mõtlesime et annab äri, aga ei andnud. Kohavalikul olime mõnest eespool, aga päris ette ei sattunud muudel põhjustel. Näiteks lende ei tulnud siia. Vaatasime peeglisse, ja küsisime kes me ise tahame olla. Kas lepime sellega, et peseme nõusid „Fairyga“? Otsustasime, et ei, me tahame olla paremad. Meie missiioon on aidata aru saada, kui oluline on keskkond ja selle tulevik.“

Samas nentis Sirlepuu, et kogu meelelahutustööstus ei ole kindlasti rohepöördeks valmis. „On palju piirjooni, mida pole võimalik selle järgi sättida,“ toonitas ta. „Kuidas saaks näiteks lauluväljak tagada keskkonnasäästlikku lähenemist mõne 60 000 osalejaga kontserdil? Probleem on täna kogu keskkonna poliitikas. Mina sorteerin prügi ka kodus ning siis tuleb koguja ja kallab kõik kokku. Mida ma lapselapsele oskan vastata, kes küsib, et miks nii on?“

Kõige hirmutavam on bürokraatiaga

Jenkinsi sõnul on kõige keerulisem tegeleda kogu teema juures kaasa tolkneva bürokraatiaga. „Tippsertifitseerimisega läks kaua aega – viimasega saime hakkama neli ja pool aastat tagasi ning see võttis ikka omajagu aega,“ ütles ta. „Me olime juba teinud kõiki neid asju juba 10 aastat. Asi on põhimõtetes ja kuidas sa äri korraldad. Kõiki asju me tegime aga ei pannud kirja kui palju. Kasutame giide, kes on sihtkohast, restorane, kes kasutavad kohalikku materjali jne. Saan ka aru neist, kes alustavad nullist ja kellele tundub see kõik liialt tülikas. Miks ma peaks võtma tööle kellegi, kes kirjutab kuidas ma kõike teen? Inimesed meil ise tunnevad, et see on nende motivatsioon – maailma parandada. Ei aeta lihtsalt raha taga.“

Peäske märkis seejuures, et bürokraatiat oli siiski lõppkokkuvõttes vähem kui esialgu karta võis. „Asju saab vaadata karmi kohustusena, aga ka võimalusena,“ rõhutas ta. „Meie puhul ma kardsin bürokraatiat rohkem kui seda päeva lõpuks esile kerkis. Suurepärane kui sul on ees mingi protokoll nagu Green key. Sa ei pea hakkama ise jalgratast leiutama.“

Sirelpuu lisas, et tegu pole siiski odava lõbuga. „Ka rahaliselt peab panustama – meil on üle 7000 ruudu ja probleem oli leida ökomärgisega puhastustooteid,“ tõi ta näiteks. „Need maksid viis kuni kuus korda rohkem kui tavatooted. Nüüd oleme leidnud, aga kõike ei pea tegema. Endale tuleb ära põhjendada, miks midagi pole võimalik teha. Meil näiteks ei ole plastiknõusid. Peale kolme aastat oleme liikuma saanud sadeveekorje tualettruumidesse. Tellime toitu vastavalt kliendinõudlusele, et ei raiskaks toitu.“

Jenkinsi sõnul andis COVID keskkonnasäästlikkusele tugeva põntsu. „Plastikpudelitest saime peaaegu lahti, aga COVIDiga tulid need tagasi,“ tõi ta näiteks. „See üldse tõi palju prügi, millest tahaks lahti saada. Keskkonnamõju on meil peamiselt transpordil – bussid, autod jne. Kuna kliendid ei ole rohkem kui 8 tundi Tallinnas, siis toitlustus pole meie rida. Oleme soodustanud seda, et turistid läheks linna jalgrattaga või jalgsi.“

Restoraniäris on suurim mõju toorainel ja toidu väärtustamisel

Peäske hinnangul on restoraniäris suurim mõju toorainel. „Vanalinnas on kogu kasutatav tooraine meil kodumaine,“ kinnitas ta. „Mind maapoisina see kõnetab. Me tunneme oma farmereid isiklikult. Hoiame elurikkust ka Tallinnast eemalolevates punktides. Meie kõige suurem müügihitt oli tuunikala. Mul endal oli sellega seoses suur eetiline raskus – lühidalt on seal meeletu kaasapüük ja ta on üle püütud, meie lastelastele seda enam ei jätku. Tuunikala me enam ei müü. Juurvilju me koorimise asemel peseme.“

Peäske sõnul on kriitiliselt oluline ka see, kuidas õpetada külalisi toitu väärtustama. „Meil ostetakse restoranis leiba, mujal mitte,“ tõi ta näiteks. „Kõige väärtus kukub, mida sa annad tasuta. Justkui leib ei oleks midagi väärt. Enne viskasime laualt tagasi tulevat leiba ja saia meeletutes kogustes prügikasti. Kui inimene tellib ise, siis ta ei telli üle.“

Sirelpuu rõhutas, et keskkonnasäästlike väärtuste laiemat levikut takistab meie enda loodud segadus, mistõttu inimesed endiselt ei saa päris täpselt aru, mis asi see rohepööre üldse on. „On see ühiskonnana või ajakirjanduse abil kuidagi nõnda läinud, aga inimesed arvavad, et „issand mis see rohepööre on? See on ju mingi jama!“,“ lausus ta. „Tegelikult täna nende jõududega, kelle käes see võimalus on, tuleks see sõnum ühiskonda paremini ja selgemalt viia. Küsimus on tahtmises ja aru saamises, et miks ma seda tahtma peaksin.“